Elu vabakutselisena
Kurvid, künkad, kiirus ja seiklus?! Sign me up! Ärevus – tänan ei!
Vabakutselise loomeinimese elu teekond on täis ootamatuid kurve, seiklusi ja – jah – ärevuse ja elevuse hetki.
Oma vaatenurgast saan jagada, et vabakutselisena elamine on nagu formelisõit põneval rajal – iga kiirendus viib oodatud käänakuni ja järgmise põneva sirgeni kus saab mõnusalt finishini vuhiseda, jättes opponendid selja taha. Iga opponent justkui arve mis vajab tasumist. Jama tekib siis kui ei jõuagi poodiumile..
Minu teekond, mitte küll just formeli moodi kihutades, on õpetanud üht: Iga tehtud või tegemata jäänud otsus omab tagajärge. Parem on teha otsus kui jätta see lahtiseks. Öelda jah või ei – mõlemad vähemalt viivad edasi.
Asi on otsustatud!
Ja nii viis mind tee matkabussiga lamedalt Eesti maastikelt mööda seiklusi täis teid kuni Portugali mäeküngaste taha peituva päikeseloojanguni välja ja juba teist hooaega järjest järeldan sama:
Võta ALATI vastutus konkreetsete otsuste tegemise eest ja kinnita otsused kas kohe või kindlal lubatud ajahetkel. Sellega vabastad meeletu ressursi, mis sinus enne otsuse tegemist kinni oli.
On ülimalt oluline, rõhutan ÜLIMALT OLULINE, mitte lubada endal jääda seisundisse kus otsus on tegemata või lahtine.
Leian et see on üks vähe rõhutatud kuid kasulik omadus oma elu juhtimisel, sihtkoha poole tüürimisel ja suurema rahulolu leidmisel.
Otsusta kuidas reageerid ärevusele ning võtad automaatselt juhtimise oma kätesse
Mõned ehk teavad seda tunnet kui oled mõnda aega projektilt projektile kruiisinud kuid kulud on ikka suuremad kui tulud ning tekib hetk kui tasustatud loomeprojektidega on läinud kitsaks.
Sel hetkel võib tabada paanika, mõistes et arved vajavad tasumist kuid selleks pole piisavalt ressursse.
Ja nii ta läheb.. formeli rooli haarab enda kätte hoopis mr. Ärevus, kes on see tüütu kaaslane, kes pidevalt varjutab meie igapäevaelu tõlgendust ja segab vahele selgelt mõtlemisele.
Näiteks võib juhtuda, et enne potentsiaalsele kliendile saadetud pakkumise tähtaega hakkab juba peas kuhjuma mõtteid ja muresid – “Kas see pakkumine läheb läbi? Kas ma suudan kliente veenda? Kas ma saan kõik arved tasutud”.
Sellises olukorras on lihtne lasta ärevusel võimust võtta. Aga mis siis, kui otsustad oma elu eest vastutuse võtmisele lisaks ka vastutuse võtta oma tunnete eest ning lased ärevusel vaid külalisena mööda kõndida?
Õppetund
Mulle on igatahes õppetunniks saanud, et otsustada, kas lasta hirmul ja selle taga peituval ärevuse tundel enda teele astuda või mitte, on nagu valida, kas jätta vihmavarju koju või nautida pisut veidi märga seiklust.
See tähendab, et meil on alati otsusevalik ja võimalus ise regullida kui palju adrenaliinilaksu tahame või vajame. Autopiloodil kruiisides ekstra adrenaliini süstida pole mõistlik. See tuleb ikka ise otsustada, kuulates oma keha vajadusi.
Näiteks kliendile pakkumist tehes on kasulik otsustada teadlikult, et seni, kuni tähtaeg saabub, pole muretsemiseks põhjust – mul on plaan ja muud olulise tähtsusega ülesanded, mis anyways vajavad tegemist.
Selle otsusega vabaneb stressitammi taga olev meeletut jõudu kogunud jõgi ja loomemahlad saavad rahulikult edasi voolata.
Nii on võimalik muuta ärevus vaid mööduvaks tundeks ja nõnda saad jätkata oma teekonda vähe selgemalt ja segamatult.
Stress on ikka, aga vähemalt selline mis aitab edasi viia, mitte ei vii läbipõlemiseni.
