Sissejuhatus
Kujuta ette, et seisad silmitsi enda surmaga. Tunneta kõiki neid segaseid tundeid, mida üldiselt seostad elu lõpuga – teadmatust, hirmu, kahetsust, leppimist. Tundub ääretult ebamugav, eksole?
Olen aastaid uurinud teemasid, mis ulatuvad meie elu mõttest kaugemale ja sellest, kuidas surm meid mõjutab. Siiski, sõltumata kõikidest raamatutest, loengutest ja meditatsiooniharjutustest, pole midagi võrdset isikliku surmalähedase kogemusega. Selleks, et surma kogeda ei pea alati olema eluohtlikus olukorras. Piisab sellest kui sa koged üldist surma fenomeni. Iseenda ego või identiteedi surma.
Selles postituses jagan kogemusi kuidas ma ise “surin” ja kuidas on mõjutanud lähedaste kaotus minu suhtumist ellu.
Enne kui edasi loed..
Elu on täis ootamatusi, mõned neist kaunid, mõned aga valusad. Ometi on just nendest keerulisematest hetkedest sageli kõige rohkem õppida. Surm on midagi sellist, mida me kõik ühel päeval kohtame. Ole valmis, ilmselt panen ma sinu uskumused selles postituses tugevalt proovile. Minu mõttekäigu aluseks on reinkarnatsioon ehk taassünd. Soovitan hoida avatud meelt ja lasta kõik lahti mida sa seni tead elu ja surma kohta. Teen seda ise samuti. Kõik arvamused ja uskumused on ajas muutuvad. See mida ma täna tean ja usun võib juba homme olla aegunud. Ainus millele saab kindel olla on see, et kõik muutub ja ühel hetkel tuleb meil kõigil surmaga silmitsi seista.
Minu taassünd
Sa ei saa enam kuidagi mitte teada seda mida sa juba tead ja oled kogenud
Olen teismeeast alates kogenud spontaanselt veidraid kogemusi mis lähevad teaduslikus maailmas uneparalüüsi kategooriasse. See on selline seisund kus keha on magama jäänud, aga teadvus on veel ärkvel. Ja siis sa lihtsalt oled seal, vaatad läbi oma kinniste silmaluukide(!) kuidas sa lihtsalt ei saa oma keha liigutada. Märkad kuidas ärevus kasvab ja ainus mida teha saad on ringi vaadata ja “hingata”. Tõtt öelda olen selles seisundis enamjaolt kogenud paanikat ja muidugi neid veidraid helisid ja ülitugevat vibratsiooni.. Kuid miski nendes kogemustes pani mind asja lähemalt uurima. See on justnimelt see osa, et ma vaatasin ennast läbi oma silmaluukide, ehk läbi kinniste silmade ja siis juba ühel hetkel vaatasin oma maist keha kõrvalt, ise hõljudes õhus. Kuidas see on veel võimalik?! Mida ma siin jahun õige? Kuidas ma üldse saan sulle siin nii subjektiivset kogemust teaduslikult tõestada? Ega väga ei saagi.. ja see polegi mu eesmärk. Pilguheit ajulainete (gamma, beta, alpha, teeta ja delta) uurimisse avab veidi seda maailma, aga see selleks..
Aastate jooksul on neid kogemusi spontaanselt veel juhtunud ja olude sunnil hakkasin seda fenomeni enda jaoks paremini lahti mõtestama. Uurimistöid tehes sain hakata kergemalt hingata, sest ma pole ainuke kes selliseid kogemusi kogeb. Tuleb välja, et see on üpris levinud ja neid kogemusi nimetatakse Astral projection (astraalprojektsioon), NDE (Near Death Experience ehk surmalähedane kogemus) ja OBE (Out of Body ehk kehaväline kogemus). Tulihingelistel huvilistele soovitan vaadata filmi After Death (2023).
Siinkohal tahan viitada teaduslikus maailmas üht tuumafüüsikut, kes on selle teema päris hästi lahti seletanud. Võite uurida Thomas Campbell – My Big Toe raamatuseeriaid või mõnda YouTube videot temast. Mu point on selles, et kui oled enda jaoks mingi ukse avanud, siis seda enam sulgeda ei saa. See on nagu filmis The Matrix, kus peategelane Neo taipas, et see maailm on midagi enamat kui meile tundub ja on öeldud(!) autoriteetide poolt. See viib fundamentaalse nihkeni teadvuses ja maailmatajumises.
Oleme võimelised palju enamaks ja takistuseks oleme ainult meie ise. Tuleb endalt lihtsalt jalust eest astuda
Eelmainitud kogemused olid minu esimesed väikesed sammud osalise eneserealisatsiooni poole, taipamaks kes ma olen. Sellele järgnesid veel lisaks kirkad unenäod ja tahtlikud astraalrännud. Selleks, et see postitus liiga laiali ei valguks, jagan neid teemasid tulevastes postituses. Ühesõnaga sa ei saa enam kuidagi mitte teada seda mida sa tead ja oled kogenud. Lähedaste kaotused on seda huvi süvendanud. Kogu eelmainitu tulemusena jõudsin ise otsese kontaktini kogemaks surma ja mõistmaks selle tähendust.
Nimelt avanes mul mõned aastad tagasi võimalus kogeda omaenda matusetalitust. Jah, sa loed õigesti. Osalesin surmalaagris kus me simuleerisime iseendi matusetseremooniat. See oli rännak, mis pani mind sügavalt mõtlema oma elu, eesmärkide ja surmaga seotud hirmude üle. Tegu oli teadliku rituaaliga ja mul avanes võimalus surmaga silmitsi seistes oma elus täielik kannapööre teha. Neile kes on huvitatud, siis selle laagri nimeks oli Surmalaager Surmasuus. See oli meestele mõeldud sündmus, kus igal osalejal oli võimalus oma suurimate hirmudega silmitsi seista.
Me tegime seal igasugu pööraseid asju ja suurim taipamine mis sealt kaasa võtsin oli see, et ma olen võimeline palju enamaks ja takistuseks olen ainult mina ise. See kogemus õpetas mulle surma kohta päris palju kuid eelkõige õpetas see mind hindama iga hetke ja nägema elu kingitusena. Selle taipamisega lükkasin oma elus järgmise käigu sisse ja hakkasin siis suure hurraaga igasugu muutuseid sisse viima. Proovisin aastate jooksul üht asja ja proovisin teist asja ning tänaseks olen ma jõudnud siia, huvitatud oma taipamisi sulle edasi andma.
Suremine enne füüsilist surma
Lähme korraks ka iidsete idamaiste traditsioonide juurde – Tiibeti kõrgmäestikku, kus lume ja jää piiril asuvates kloostrites istub grupp noori munkasid, kelle silmad on suunatud tuleviku poole. Kuid see pole tavaline tulevik, mida enamik meist ette kujutab – abiellumist, pere loomist või karjääri tegemist. Need mungad õpetatakse noores eas mõistma surma, selle sügavaimat tähendust ja teekonda, mida kõik meist varem või hiljem läbivad. See on vaimne reis, mida nimetatakse “suremiseks enne füüsilist surma”, ja see on nende jaoks elulise tähtsusega.
Tiibeti budismis on surm midagi enamat kui lihtsalt elu lõpp; see on osa paljudest üleminekuperioodidest, mis hõlmavad sündi, elu, surma ja taassündi. Alates varasest east on mungad haritud neid perioode süvitsi mõistma ja end selleks ette valmistama. Tiibeti traditsioonis usutakse, et surma mõistmine ja selleks ettevalmistumine on oluline, kuna see aitab vabastada meid tsüklist, mida nimetatakse samsaraks ehk taassündide ahelaks. Kui inimene oskab surmahetkel olla teadlik ja kontsentreeritud, on tal võimalik saavutada valgustatuse seisund ja vabaneda samsara tsüklist. Ja seda mitte ainult surmahetkel. Teisisõnu on inimesel võimalik jõuda täieliku eneserealisatsioonini, mille taipamisel hakkab inimene elama oma täies potentsiaalis ning tal on võimalik soovi korral sõrmenipsust mõttejõuga oma kehast lahkuda ja soovi korral ka tagasi tulla (eeldades, et liiga palju aega pole möödunud). Pöörane või mis?!
Tiibeti mungad praktiseerivad mitmesuguseid meditatsiooni- ja visualiseerimistehnikaid, et valmistuda surma ja bardo perioodideks. Nad visualiseerivad sageli enda surma ja bardo seisundeid, mis aitab neil mõista surma loomust ja selle protsessi. Samuti praktiseeritakse erinevaid mantrasid ja palveid, mis aitavad neil püsida teadlikus ja keskendunud seisundis nii maises kehas kui ka surmahetkel.
Võib-olla hakkasid mõtisklema, et mis see Bardo on. Väga hea! Bardo on tsentraalne mõiste Tiibeti surmaõpetustes. Sõna tähendab sõna-sõnalt “vaheolekut”, mis viitab ajale pärast surma ja enne uut sündi. Bardo õpetused on juhised selle vahepealse seisundi navigeerimiseks, et tagada edukas üleminek järgmisesse ellu või valgustatuse seisundisse.
Need õpetused pärinevad mitmetest Tiibeti tekstidest, kõige kuulsam neist on “Tiibeti surnute raamat” või “Bardo Thödol”. See on üksikasjalik juhend, mis kirjeldab surma, bardot ja taassündi protsesse. Raamatu õpetustes käsitletakse kolme bardot:
- Suremise bardo (Chikai Bardo): See algab hetkel, kui inimene hakkab surema ja kestab kuni surmani. Selle perioodi jooksul õpetatakse munkadele, kuidas tunda ära lähenevat surma ja kuidas valmistuda eelseisvaks bardoks.
- Eksisteerimise bardo (Chonyid Bardo): See algab kohe pärast surma ja kestab kuni taassünni alguseni. Selle perioodi jooksul võivad ilmuda erinevad visioonid ja tajud, millest mõned võivad olla hirmutavad. Seda nimetatakse ka kui astraalrännakuks erinevates konsensusreaalsustes. Muideks astraalrändu saab ka praktiseerida ilma, et sa oma füüsilist keha täielikult maha jätaks.
- Sündimise bardo (Sippai Bardo): See algab siis, kui hing valmistub taassünniks ja kestab kuni taassünni hetkeni.
Paari sõnaga: Tiibeti budismis peetakse surma vältimatuks ja loomulikuks osaks elust. Selle asemel, et seda karta, on oluline selleks ette valmistuda, et tagada positiivne üleminek järgmisesse ellu või valgustatuse seisundisse. Viimane saab toimuda ka siis kui sa veel elad kuid enamik hingesid kogeb seda alles surmahetkel kui siiski..
Lõpusõnad
Elu mõistatus on olnud filosoofide, õpetlaste ja müstikute uurimisteema juba aastatuhandeid. Teadlikkuse kasvatamine, iseseisvalt mõtlemine ja vaimne areng on midagi, mis peaks minu arvates olema ka riigikoolide programmides. Uudishimu surma vastu iseenesest mõistetav soov ja vajadus, mille kaudu hakkame elu mõistatust lahti harutama ja mõistma oma kogemuste sügavamaid kihte. Tiibeti budismis ja paljudes teistes idamaistes filosoofiates on elu pideva arengu ja teadlikkuse kasvatamise keskmes. Kuid miks peaksime püüdlema teadlikkuse ja taassünni ahelast vabanemise poole?
Üldiselt üks põhilisi põhjuseid, miks püüelda taassünni ahelast vabanemise poole, on kannatuste lõpetamine. Idamaistes filosoofiates on samsara ehk taassündide ahel seotud kannatusega. Iga sünd toob kaasa uued väljakutsed, mured ja valud. Vabanedes sellest tsüklist, vabaneb inimene ka sellele kaasnevast kannatusest. Eks see ole võib-olla veidi morbiidne vaade elule. Samas kõik on Looja poolt pandud tasakaalu, sest ega elu mõte ei ole ainult kannatusest vabanemine; see on ka õnne ja rahu avastamine iseenda seest. Teadlikkuse kasvatamise ja enesearengu kaudu saame kogeda sügavamat, püsivamat rahu ja õnne, mis ei sõltu välistest asjaoludest.
Eks see elu mõte on midagi, mida iga inimene peab ise mõistma ja enda jaoks lahti mõtestama. Teadlikkuse ja isikliku arengu teel käimine aitab meil leida oma eluteel sügavamat tähendust ja rahu. Kui õpime mõistma emotsioonide olemust ja nägema ennast erinevates kogemustes iseenda kõrval pealtvaatajana, siis avaneb elus palju sügavam mõõde, see on kontakt oma Kõrgema Minaga.
Vähesed saavad oma surivoodil öelda, et nad on elanud täisväärtuslikku ja õnnelikku elu
Surm on teema, millest tihti mööda vaadatakse, kuid see on osa meie elust. Selle asemel, et karta surma, peaksime õppima sellest, mõistma selle olemust ja laskma sellel rikastada meie elu. Vastuoluline eksole?!
Loodan, et minu kogemused ja mõtted inspireerivad sind hindama igat hetke ja elama elu, mis on täis tähendust ja südamerahu. Ainus viis sinna jõudmiseks on küsida iga päev endalt, kes ma olen ja kas ma andsin endast parima?
